detsember 27, 2012

Cloud Atlas (2012)

Autor: | Aeg: detsember 27, 2012 | Lisa kommentaar (0)

David Mitchell ei osanud tõenäoliselt uneski näha, millise fantastilise väljakutse ta filmitegijatele pakub, kui 2004.aastal Cloud Atlase romaani kirjutas. Kuus omavahel põimunud eri ajastu ja toimumispaiga lugu andsid võimaluse ühte siduda 70.ndate thrilleri, futuristliku sci-fi, ajaloolised jutustused ja tänapäeva komöödia. Sellist 6 in 1 pakkumist ei tule just eriti tihti ette.

Režissöörideks Matrixi tegijad koos Tom Tykweriga, kelle tagataskus on samuti päris mitu kobedat tükki, treiler, mis kuulutas justkui Avatari uut tulemist ja IMDb hinne 8.1 võtsid kerge ärevussurina sisse. Potentsiaal läbi lae! Film ise aga...

Uut superlemmikut sellest ei saanud. Kestvat õhinat sisse ei jäänud. Ja nüüd, kolm nädalat peale vaatamist, ei viitsi ma isegi korralikku arvustust kirjutada. Lihtsam on kergema vastupanu teed minna ja kopeerida siia oma vahetult peale vaatamist Filmiveebi postitatud kommentaar.

Korralik ühepajatoit - nagu Jaz juba jutustas - erinevad ajastud, erinevad filmižanrid, erinevad lähenemised. Ja täpselt nagu ühepajatoidu puhul ei oska ma otsustada, kas see maitseb mulle või mitte, ei suuda ma Pilveatlase kohta ühtset otsust langetada.

Pea kolm tundi filmi läks väga kiirelt, igav ei hakanud, visuaalrõõmu jätkus, samuti mõnusat (pseudo)filosoofiat, mis mulle kogemata kombel kangesti peale läheb. Samas, ma ei teagi miks, aga jäi puudu see trigger, et antud filmi enda jaoks üheks aasta parimaks või koguni isiklikuks lemmikuks kuulutada. Minu jaoks läheb Pilveatlas samasse kategooriasse Benjamin Buttoniga - igati vägev ja selgelt tugev film, aga peale esmakordset vaatamist ei ole kordagi tekkinud tahtmist uuesti näha.

Järgmise Avatariga otseselt tegu ei ole, aga Pilveatlas on sellegipoolest rohkem kinosvaatamise film. Siinkohal tahaks tunnustada subtiitrite tõlkijat, kes oli väga mõnusalt suutnud ühe keskse storyline-i väljamõeldud(?) murrakut tõlkida ja eestistada. Kindlasti ei olnud see kerge töö ning tulemus sai väga hea.

Muusikast rääkides, Pilveatlase sekstett mulle nii väga ei meeldinudki. Võib-olla tundsingi puudust just soundtrackist, mis oleks minu maitsele ja seeläbi ka õigele meeleolusagedusele viinud.

Hinne tüürib 8/10 poole. Objektiivselt vaadates suurejooneline ja kahtlemata tõuseb teiste seast esile, aga isiklikult suurt emotsiooni ei tekitanud.

Hinnang: 8/10
Kui mitu neist punktidest ambitsioonikuse arvele kirjutada, otsustab igaüks ise.

detsember 16, 2012

Silver Linings Playbook (2012)

Autor: | Aeg: detsember 16, 2012 | Kommentaarid (1)
Mõnikord teed kõik õigesti, pingutad enda ja teiste õnne nimel, hoidud rumalustest ja elad heas usus, et seekord jääb elu jooksma seda õiget liini pidi, mis rahulikult vanaduspäevini välja kulgeb. Aga isegi siis, kui just on tekkinud tunne, et äkki on olulised asjad viimaks ometi paigas ja enam ei pea nii palju rabelema, läheb maailm sassi. Leiad end ootamatult sügavast august, kust välja ronimiseks läheb vaja meeletul hulgal motivatsiooni, entusiasmi, pealehakkamistahet ja kurat-teab-millist sadamiljonit eduka inimese omadust veel. While you still feel like shit.

Pat (Bradley Cooper) ja Tiffany (Jennifer Lawrence) on kaks inimest, kes leiavad end sellisest sügavast august. Pati abikaasa on teda petnud kolleegiga ja Tiffany oma hiljuti lahkunud. Mõlemad on esialgsest šokist üle saamas ja üritavad kilde kokku panna. Nagu ka liimitud portselanvaasi puhul ei näe tulemus välja sugugi sujuv ega kaugeltki perfektne.

Cooper ja Lawrence on kahtlemata sümpaatseimate näitlejate hulgas, kes viimastel aastatel kinolinu kaunistanud. David O. Russelli kirjutatud ja lavastatud film annab mõlemale võimaluse särada, näidata külgi, mis eelnevates lihtsamates blockbusterites varju jäänud ja teha karakterid nii omaks, et üle tüki aja tekib võimalus puhata stereotüüpidest. Paratamatult on originaalsusest saanud too Hollywoodi punasesse raamatusse kantud haruldane loom, keda üliharva vilksamisi märkab ja isegi siis ei jõua teda pildile püüda. Russell suutis ja lõpptulemus on kaunis.

Hinnang: 8/10
Düsfunktsionaalsus, mis teeb südame soojaks.

detsember 04, 2012

The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 2 (2012)

Autor: | Aeg: detsember 04, 2012 | Lisa kommentaar (0)


Alati on naljakas netifoorumitest lugeda, kuidas üks grupp inimesi on täiesti hullumise äärel seksikatest sädelevatest emovampiiridest ja teine üritab neile suurima põlastusega selgeks teha, kuidas üks õige vampiir on külmavereline tapja, kes näeb välja nagu oleks Danny Trejo ta aanuse kaudu sünnitanud. Sellistel hetkedel tekib tahtmine paluda kaks sammu ette astuda kõigil, kes on päriselus vampiiri näinud või kes on valmis mõistlikult põhjendama, kust võetakse õigus kellegi teise fantaasia nii agressiivselt "valeks" tituleerida.

Twilighti viimane film ei kõiguta selles vaidluses kaalukausse kummalegi poole. Kui päris aus olla, siis ei kõiguta vist üldse kedagi peale suurimate fännide, sest tegemist oli ootamatult mannetu, igava ja mittemidagiütleva lõpuga. Viimased korisevad hingetõmbed said tehtud ja hea ongi. Aeg teha ruumi Hunger Gamesile, hallidele varjunditele ja järgmistele hullumeelselt populaarsetele young adult novellide adaptsioonidele.

Hinnang: 5/10
Vampiirid võivad igavesti elada, aga Twilighti fenomen sureb tõenäoliselt üsna kiirelt.

© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson