Life During Wartime (2009)

Autor: Eveli | Aeg: september 27, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt0808526/

Life During Wartime on ühe minu lemmikrežissööri Todd Solondzi kuues täispikk film. Olen teda ja tema teoseid juba pikemat aega äärmiselt kõrgelt hinnanud ning ega Welcome to the Dollhouse-i plakat ilmaasjata selle blogi päises pole. Seetõttu olin enne filmi vaatamist tunduvalt üle keskmise ootusärevuses.

Filmi temaatikaks on erinevad armastussuhted. Joy (Shirley Henderson) maailm on segamini pööratud ja Trish (Allison Janney) leiab uue armastuse. Suhterägastikus figureerivad tegelaste emad, pojad ja õed, endised ja praegused partnerid ja nii mõnigi värvikas karakter veel. Igaühel on midagi hinges torkimas, kellel minevikuvarjud, kellel hetkeprobleemid. Ootuspäraselt on kõik tegelased Solondzilikult kiiksuga ja ühtegi päris normaalset inimest me selle filmi vältel ei kohta.

Kirjelduse järgi tundub, et see on žanr, mida Solondz valdab täiesti meisterlikult. Tema oskus veidraid karaktereid veidratesse situatsioonidesse paigutada on samal tasemel itaallaste pasta valmistamise või hollandlaste tulpide kasvatamise oskusega. Kahjuks - vaatamata kogu minu ootusärevusele ja faktile, et ta on jätkuvalt mu lemmikrežissöör - oli see film täiesti talumatult halb.

Mõnikord on liiga palju lihtsalt liiga palju. Meil on tore levinud ütlemine, et julge hundi rind on rasvane, aga vähesed teavad ka teist poolt - liiga julge hundi rind on haavleid täis. Solondz on oma veidrustega selgelt vinti üle keeranud. Kust läheb kunsti ja labasuse piir?

Kui vaataja saab juba aru, et mingi dialoog, mingi stseen või mingi sõnade valik on filmis ainuüksi selle eesmärgiga, et teda comfort zone-ist välja viia, siis on ikka halvasti. Minu arvates vähemalt.

Hinnang: 2/10
Vaadake parem Welcome to the Dollhouse'i või Happinessi.

Cowboys & Aliens (2011)

Autor: Eveli | Aeg: september 15, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt0409847/

Kauboid ja tulnukad on sci-fi actionfilm tulnukatest, kes maabuvad 19.sajandil Arizona väikelinna eesmärgiga inimesi tundma õppida ja lõpuks maa vallutada. Kui tulnukad pooled linnaelanikud röövivad, peavad kohalik lindprii Jake Lonergan (Daniel Craig) ja suurkarjapidaja Dolarhyde (Harrison Ford) oma jõud ühendama, et ühiselt vaenlastele vastu astuda. Sealjuures on neile abiks Lonergani jõuk, kohalikud indiaanlased ja külaelanikud, kelle seast tõuseb esile kaunis Ella (Olivia Wilde).

Niisiis, tegelik lugu. Keset wild wild westi ärkab müstiline mees, kes ei mäleta tutkit. Tema käe ümber on mingi müstiline asi, mis ei tule ära. Tüüp läheb kohalikku kaevanduskülakesse, kus kõik esitavad talle palju küsimusi, millele ta vastata ei oska. Baaris läheneb talle müstiline naine, kes on...müstiline. Ka tema esitab palju küsimusi. Vahepeal käivad müstilised flashbackid mingist teisest naisest, kes on kuidagi meie peategelasega seotud, aga kuidas - ei tea. Natuke aega hiljem hakkavad juhtuma müstilised sündmused, mida keegi seletada ei oska. Nimel lendavad mingid teraselukad küla kohale, pommitavad selle peaaegu maatasa ja tõmbavad konksudega pooled elanikud oma ufoshipidesse. Peale seda lepivad kõik vanad vihavaenlased ära, hakkavad üksteist müstiliselt kiiresti usaldama ja voilà, tulnukatenottimine võib alata!

Kuidas ma nüüd ütlen. Mitte, et Daniel Craigi tagumik cowboy riietes fantastiliselt hea välja ei näinud või oleks Harrison Fordi näitlemisel midagi viga, aga....puudu jäi midagi. Kauboid ja tulnukad kokku miksida on päris huvitav idee ja sellega annaks teha midagi palju paremat, kui panna Olivia Wilde paatoslikult kaugusesse vaatama ja deklameerima "meil on üks eelis nende ees - nad alahindavad meid!", mida saadab ilmselgelt orkestraalne "ta-ütles-just-midagi-väga-mõjuvat" soundtrack. Kuidagi...kuidagi cheesy.

Tulnukad ega nende varustus ei teinud minu visual extravaganza meele jaoks ka midagi. Olid rõvedad elukad, kes tulekski viimseni maha nottida, paras neile, eksole. Kui aga üldiselt efektidest rääkida, siis need olid küll ägedad, aga filmist jääb mulje, et tol ajal ei kehtinud paljude moodsate seaduste kõrval ka füüsikaseadused. Mitte et ma nüüd hull füüsik-matemaatik-loogik oleks, aga obvious things are kinda obvious.

Kuna ma ei taha sellele filmile ülekohtuselt liiga ka teha, siis olgu öeldud, et otseselt igav ei hakanud ja kaks naljakohta olid samuti funny as hell. Kogemata ühte kõrvalosasse sattunud Paul Dano oli mõnus nagu alati ja plusspunktiväärilisi üllatajaid teisigi. Paraku nemad üksi ei päästa ja lõppskoor jääb ikkagi suhteliselt tagasihoidlikuks.

Hinnang: 5.5/10
Ära vaadata võib ikka, aga kas just kinopileti raha eest...

Midnight in Paris (2011)

Autor: Eveli | Aeg: september 09, 2011 | Kommentaarid (2)

http://www.imdb.com/title/tt1605783/

Midnight in Paris jutustab stsenarist Gilist (Owen Wilson), kes läheb oma kihlatu Ineziga (Rachel McAdams) Pariisi puhkust veetma. Ootamatult leiab ta aga ajavärava 1920-aastatesse, kus kohtub tolleaegsete suurkujude Hemingway, Picasso, Dali ja paljude teistega.

Oleviku storyline oli minu jaoks tapvalt klišeelik. Inimene on aastaid oma kihlatuga koos olnud, jõudnud teda selle aja jooksul tundma õppida, veendunud et ta on tema jaoks õige ja talle abieluettepaneku teinud. Siis selgub umbes nädala aja jooksul, et kihlatu on lame ja kitsa silmaringiga, kompromissitu ja jäik ning mingit armastust ega teineteise mõistmist ei ole kunagi olnudki. Loomulikult ei jää sellest kompotist puudu ka kihlatu vastikud vanemad ja tema pseudointellektuaalist sõber, kes teab ja oskab kõike ning keda eelistatakse millegipärast iga kell omaenda kaaslasele.

Kõige selle põhjal oleksin tahtnud Woody Allenile silma vaadata ja täiesti ausa imestusega küsida - what the fuck?! Aga siis. Siis jõudsid kätte minevikustseenid ja minu arvamus muutus 180 kraadi. Pole midagi põnevamat kui näha, kuidas režissöör elustab teatud ajastu suurkujud ning annab neile oma nägemuse järgi välimuse, hoiaku ja mõtted, mis jõuavad vaatajateni teravmeelsete dialoogide läbi.

Tõenäoliselt ei saa me kunagi võrrelda, kui tõetruult Allen tolleaegseid kunstiinimesi kujutada suutis, aga seda suuremaks paisus minu uudishimu. Tundsin tõsiselt puudust väikesest märkmikust ja pastakast, et kõik nimed ja reference-id üles tähendada ja hiljem nende kohta veel juurde uurida. Arvan, et Midnight in Parisi täielikuks nautimiseks on vajalik omada mõningal määral eelteadmisi maalikunstist, kirjandusest, filmist, muusikast. Erinevate viidete mõistmine on mõnus self-assurance ja kui tead laiemat tausta, siis saad filmi enda jaoks veelgi rikkalikumaks mõtestada. Samuti olid mõned dialoogid ilma tõlketa prantsuse keeles - jah, saab ka ilma nendeta hakkama, kuid tol hetkel oli mul väga hea meel, et ma antud keelt mõistan.

Üritades oma erinevaid emotsioone tervikuks kokku võtta, jään ma ikkagi veidi nõutuks. Filmi algus oli talumatult aeglane ja kehv, samas suurkujude motiivid jällegi äärmiselt põnevad. Peale pikemat kaalutlemist arvan siiski, et hea kaalub nõrga osa oluliselt üle ja tegemist on tõepoolest suurepärase filmiga.

Hinnang: 8/10
Põnev pilguheit 1920ndate kadunud sugupõlve ajastusse, mõnus silmaringi avardaja.

De vrais mensonges (2010)

Autor: Eveli | Aeg: september 07, 2011 | Lisa kommentaar (0)

http://www.imdb.com/title/tt1529569/

Unustage Bruce Willise ellujäämispüüdlused Die Hardis. Unustage palju Karate Kidi peategelane pidi treenima ja peksa saama, enne kui päike pilve servast paistma hakkas. Unustage isegi Adrien Brody katsumused The Jacketis. Mitte ükski film ei kujuta meeste kannatusi paremini kui Ilusad valed!

Ilusad valed on romantiline komöödia juuksurisalongi omanikust Émilie-st (Audrey Tautou), kellele saadetakse kohaliku töömehe Jeani (Sami Bouajila) poolt anonüümne armastuskiri. Kuna Émilie ema Maddy (Nathalie Baye) on oma mehe lahkumise pärast sügavas masenduses, otsustab tütar kirja emale edasi saata, et salajase austajaga veidigi ta meeleolu muuta. Sellest saab alguse pöörane arusaamatuste ahel, kus valed lähevad aina suuremaks ja vaene töömees jääb kahe naise manipulatsioonide tõttu aina hullemini hammasrataste vahele.

Kinokavad ja DVD-riiulid on täis filme sellest, kuidas noormees üritab mistahes vahenditega neiu südant võita. Ilusad valed on film, kus võetakse ette maailma viimane romantiline südametunnistusega mees ja tambitakse ta püüdlused nii mutta kui üldse võimalik. Vähe sellest, et ta elu keeratakse täielikult segamini, naised suudavad ta oma mahhinatsioonidega nii meeleheitele viia, et vaene mees kolib lausa minema.

Audrey Tatou on oma lühikese pixie cutiga üliseksikas, aga tema mängitud südametu karakter ei too kuidagi ta parimaid külgi välja. Või siis olgem ausad, Audrey on ilmselgelt võrratult armas ning teda egoistliku ja isekana on raske ette kujutada. Muide, filmi ingliskeelse plakati peal on kirjas "matches the heights of Amélie". No it doesn't. Amélie-st jääb ikka väga palju puudu.

Kuna tegemist on komöödiaga, siis prantsuse filmidele omaselt jätkus kiiksuga naerukohti, aga sellegipoolest läksid vähemalt pooled neist minust mööda. Jah, on küll naljakas, kui arusaamatuste tõttu midagi täiesti metsa läheb, aga kuidas sa naerad vaese mehe üle, kellel on maailma kõige kurvem kutsikapilk silmis ja kelle süda just arusaamatuse tõttu sada korda järjest murti?!

Kuigi mul oli raske Tautoud sellises rollis ette kujutada, andis ta endast kõik, et karakter tugevalt välja mängida ja see tal ka õnnestus. Parima esituse auhinna annaks siiski Sami Bouajilale, kes suutis nii tõetruult ahastuse emotsioone edasi anda, et mul jääb kahtlus, kas ta peale antud filmi kunagi naeratada ka veel suudab.

Hinnang: 6/10
Film, mis kujutab muhedalt ühe mehe kannatusi isekate naiste pärast.

Ben X (2007)

Autor: Eveli | Aeg: september 01, 2011 | Kommentaarid (1)

http://www.imdb.com/title/tt0953318/

Ma olin 13-aastane, kui kooli vahetasin. Uus algus, uued inimesed. Enamik klassikaaslastest siiski tundsid juba varasemalt üksteist, sest nad olid sama kooli paralleelidest uude eriklassi tulnud. Kohe alguses torkas teiste seast silma üks klassiõde, kes oli vaiksem, kandis imelikke riideid ja käis vahetunnis mööda seina. See ei jäänud märkamata ka klassivendadele, kes teda halastamatult kiusasid. Minu jaoks oli see täiesti hämmastav käitumine - kuidas on võimalik, et inimesed absoluutselt ilma igasuguse põhjenduseta teevad teisele haiget? Lapsele, kellel oleks vaja just tuge, et sotsiaalselt areneda, et tunda mingitki kuuluvustunnet. Ja teised klassikaaslased vaatasid seda kõike tuimalt pealt.

See oli vist septembrikuu teine või kolmas nädal enne bioloogiatundi, kui klassivennad teda jälle mõnitama hakkasid. Mul oli selleks hetkeks süda pahaks läinud kogu apaatsuse peale, astusin klassivendade juurde ja ütlesin ühe lause - "jätke ta rahule". Sellest ühest lausest piisas, et kindlustada endale nende mõnitamine ja kiusamine mitmeks järgnevaks aastaks. Õnneks olin ma piisavalt tugev, et ignoreerida ja vastu võidelda, nii et keskkooli jõudes ei tahtnud ega julgenud keegi mind rohkem torkida. Seda klassiõde, keda oli aastaid kiusatud enne kõnealust intsidenti, kiusati lõpuni välja - 12.klassi tutipeojärgsel väljasõidul kallati ta veega üle ning terve lend vaatas naerdes pealt, kuidas ta tulutult oma kiusajaid mööda heinamaad pisarais taga ajas.

Ben X on Belgia režissööri Nic Balthazari käe all valminud film autistlikust noorukist Benist (Greg Timmermans), kelle eakaaslased ta elu põrguks teevad. Julmad klassivennad alandavad teda igal võimalikul moel, samal ajal kui ülejäänud kaasa naeravad või sekkumata pealt vaatavad. Ben, kellel on raskusi isegi igapäevaste tegevuste sooritamisega, põgeneb iga hommik ja õhtu ahastust tekitava reaalsuse eest online rollimängude maailma. See on ainuke koht, kus ta on tugev ja respekteeritud ning mis pakub talle varjupaika.

Antud film torkab sotsiaalset närvi mitmel erineval tasandil - autism, koolikiusamine, enesetapp, hinnagute jagamine ja sildistamine. Tekkinud olukorda vaadatakse läbi erinevate silmade. Ben analüüsib ennast ja maailma, tema ema räägib väsinult igavesest võitlusest selle eest, et poega võrdsena koheldaks, isa ei oska midagi ette võtta, koolidirektorid ja õpetajad laiutavad käsi ning räägivad olukorra lootusetusest, arstid pakuvad välja erinevaid hinnanguid ja diagnoose, mõistmata mida Ben tõeliselt läbi elab ning klassikaaslased näevad temas vaid väärakat, keda on mõnus endast välja ajada.

Beni sisemonoloogid lasevad vaatajatel näha tema igapäevaseid suuri võitlusi väikeste asjade nimel. Kuidas jõuda bussiga õigeks ajaks kooli, kuidas käituda normaalselt, kuidas ja millal naeratada. Tihtipeale on tal kaasas kaamera kaasõpilaste käitumise filmimiseks, et hiljem selle pealt õppida. Leidub aga asju, mida ta ei suuda kunagi mõista - kujundlikke väljendeid, teatud emotsioone ja palju muud.

Koolikiusamisest on tehtud palju filme. Siinkohal võiks natuke paralleele tõmmata eesti linateosega Klass, mis puudutab analoogseid teemasid. Kuigi hindan seda väga kõrgelt, imponeerib mulle Balthazari film palju rohkem, kuna see on oluliselt sügavam ja kihilisem. Ka tehniline teostus on väga tasemel - fantastiline kaameratöö teeb filmi juba ainuüksi visuaalselt poolelt kütkestavaks.

Ma ei tea ühtegi filmi, mis annaks sõnumit nii hästi edasi kui Ben X. Mis oleks nii siiras ja nii läbinägelik ning mis käsitleks nii mõjuvalt erinevaid valupunkte. Mõnel vaatajal võib tekkida arvamus, et filmis nähtu on võimendatud, kuid kahjuks eksisteerivad sellised haiget tegevad ja alandavad seigad ka reaalsuses. Olen näinud, olen kogenud.

Täna on 1.september ja 136 440 last läks taaskord hommikul kooli. Erinevad uuringud näitavad, et aukartust äratav protsent õpilastest on ühel või teisel viisil kiusamisega kokku puutunud. Sellegipoolest, olukord ei ole lootusetu ja koolivägivald ei ole paratamatus! Kui näed, et kedagi kiusatakse, siis ära mine sellega kaasa. Ära vaata naerdes pealt, vaid astu kiusatava kaitseks välja. Informeeri õpetajaid ja vanemaid. Või kui sa ei julge midagi rohkemat ette võtta, siis mine mõnel vahetunnil kiusatava juurde ja ole sõber. Ole kasvõi 10 minutiks siiralt toetav sõber, sest sellised asjad loevad väga.

Hinnang: 10/10
Mõtlemapanev, annab sõnumi väga hästi edasi.