juuli 16, 2011

Harry Potter and the Deathly Hallows: Part 2 (2011)

Autor: | Aeg: juuli 16, 2011 | Lisa kommentaar (0)

Eesti keeles: Harry Potter ja surma vägised: Osa 2
IMDb: http://www.imdb.com/title/tt1201607/

Ma olen sündinud heal ajal. Olles piisavalt noor ei ole ma pidanud lugema Nõukogude Liidu propagandakirjandust ning olles piisavalt vana ei ole ma Youtube ja 4chani ajastu laps, kes pole kõvakaanelist raamatut puudutadagi saanud. Õnneks olen ma täpselt piisavas vanuses, et olla Harry Potteri generatsioonis.

Olen korduvalt läbi lugenud kõik seitse raamatut ning traditsiooniliselt käinud pea kõikide filmide esilinastusel. Mäletan hästi neid emotsioone, mis tekkisid esimest korda kogu seda fantaasiamaailma kinolinalt nähes. See oli maagiline, nii otseses kui ülekantud tähenduses ning kui sulen silmad, siis hakkab ka praegu Harry Potteri tunnusmuusika peas mängima. Paraku pole kõik seeria filmid nii head olnud ning umbes viiendast tekkis tunne, et edasi läheb ainult allamäge. Surma vägiste esimest osa oli juba päris kurb vaadata - kehvad ja debiilsed naljad, kogu feeling oli kadunud ja hakkas tunduma, et viimaseid kinoversioone treitakse üsna mehhaaniliselt.

Potteri-saaga viimane film seda trendi ei jätka, vastupidi, see on fantastiliselt hea. Režissöör David Yates on kõik kaardid lauale pannud, alustades nostalgilistest flashbackidest, lõpetades vaatemängulise actioniga, mida toetas suurepärane soundtrack. 3D-efekte on kasutatud mõistlikult ja läbimõeldult ning kaameratöö on väga tasemel. Ka dialoog on väga hea - tõesti on tunda, et igal lausel, igal sõnal on kaalu. Antud osa on juba väga sünge, kuid õnneks on koos Harryga ka vaataja vanemaks saanud ning sarnaselt tegelastele valmis keerulisemate challenge-itega silmitsi seisma.

Viimase filmi vältel sain aru, kui õnnestunud on kogu Harry Potteri näitlejatearmee casting. Severus Snape, Hagrid, Weaslyde pere, paljud teised ja muidugi kõikide peategelaste osatäitjad on minu südame võitnud. Iga karakter on nii meeldejääv ja eriline ning mul on äärmiselt hea meel, et Rowlingu loodud fantaasiamaailm on ka kinolinal nii põhjalikult läbi mõeldud. Osatäitjad on lihtsalt nii sümpaatsed, et isegi Sigatüüka suurim nohik Neville Longbottom (Matthew Lewis) tundub filmis seksikam kui kõik maailma Brad Pittid ja George Clooneyd kokku ning veidra stiiliga Luna Lovegoodist (Evanna Lynch) võiks saada uus iluideaal. Potteri-filmid nihutavad taju ja õpetavad armastama ebatavalist ilu, mis on vägagi värskendav tänapäevases Megan Foxide ja January Joneside maailmas.

Viimane Harry Potteri film oli väga väärikas lõpp kogu saagale. Mul on tõsiselt hea meel, et olen sellisest maagiast osa saanud seitsme raamatu ja kaheksa filmi osas. Jääb üle ainult loota, et ühel päeval viitsivad ka minu lapsed raamatud kätte võtta või siis vähemalt filmid ära vaadata.

Hinnang: 8.5/10
Väärikas lõpp Potteri-saagale.

juuli 15, 2011

Filmid & Itaalia

Autor: | Aeg: juuli 15, 2011 | Lisa kommentaar (0)
Käisin eelmisel suvel kahe sõbrannaga Eat Pray Love-i vaatamas. Minust paremal istuv vallaline sõbranna õhkas, et tahaks ka selliselt reisilt ilusat romance'i leida. Vasakpoolne sõbranna, kes oli just oma mehest lahku läinud, samastus peategelasega veelgi enam ja oli nõus kasvõi järgmine päev Itaaliasse sõitma. Mina mõtlesin aga endamisi, et küll mul on hea, stabiilne suhe siinsamas olemas, hing rahul ja everything in its right place.

Nüüd, aasta hiljem, on sõbrannadel igasugused huvitavad suhted käsil ja minu ilusast stabiilsest armastusest pole midagi järel. Ma ei tea, kas see mõjutas midagi või mitte, aga kui tekkis võimalus Itaaliasse minna, haarasin ma sellest pikemalt mõtlemata kinni. Jõin nädal aega hõrku veini ja nautisin Toscana päikest, käisin viinamarjaistandustes ja veinimõisates, jalutasin Veneetsias ja lükkasin Pisa torni püsti, sõin pitsat ja pastat ja suussulavat jäätist...

Eat, pray, love.....check.

Seetõttu ei oska ma veel kaasa rääkida ei võlurite ega kehvade ülemuste osas. Küll aga klõpsutasin kohapeal mõned pildid igasugusest filmitemaatikast, mis silma hakkas.


Välikino San Gimignanos

Välikino Bologna keskväljakul

Kes soovib oma supernaturaalseid filmikangelasi eriti lähedal hoida...

DVD-majandus kohalikes ajalehekioskites

T-särgid, kalendrid, VHS-id...

Kivikaev San Gimignanos, mida olete ehk märganud sellistest filmidest nagu Where Angels Fear to Tread ja Tea with Mussolini


Lõpetuseks...

Ülemaailmse Potterivaimustuse taustal, Herry Sotter e la maledizione vegetale! Kui ma nüüd väga palju mööda ei pane, siis peaks see eesti keeles olema Herry Sotter ja köögivilja needus.

Huvitav, millal sellest film tehakse.

juuli 06, 2011

L'arnacoeur (2010)

Autor: | Aeg: juuli 06, 2011 | Lisa kommentaar (0)

See on nüüd ametlik, mul on armulugu kino Artisega. Kuid kuna olen seejuures äärmiselt õnnelik, siis ei saa meid lahutada ka südametemurdja - l'arnacoeur.

L'arnacoeur (eesti k Südametemurdja) on humoorikas lugu professionaalselt võrgutajast Alexist (Romain Duris), keda saavad palgata kõik, kes tahavad mõnda soovimatut paari lahutada. Alexil on üks peamine tingimus töö vastuvõtmisel - ta ei aja lahku paare, kes on koos õnnelikud. Ühel päeval palkab rikas ärimees Alexi oma tütre Juliette (Vanessa Paradis) suhet lõhkuma. Ülesanne osutub aga üsna keeruliseks, kuna neiu pulmadeni on jäänud vaid mõned päevad, peigmees võiks oma tegudega ema Teresale konkurentsi pakkuda ja mis Alexi jaoks kõige hullem, tulevane pruut tundub oma suhtes üsnagi õnnelik olevat. Saatuse tahtel peab aga Alex töö vastu võtma ning siis lähevad asjad alles tõeliselt keeruliseks...


Ma ei ole tükil ajal nii palju naernud. Ühest küljest oli naljakas vaadata, kuidas neiud järjest Alexi võrgutuste õnge läksid, teisest küljest oli natuke facepalm ka, sest mis seal salata, ka mind oleks tõenäoliselt võimalik niiviisi ära võluda. Film oli mõnusalt tempokas ja lisaks peategelastele olid täiesti pisarateni naljakad ka Alexi kulissidetagused abistajad - tema õde ja õemees - kes kehastusid vastavalt vajadusele nii hotellitöötajateks kui ka võidusõitjateks.

Romain Duris karakter on mõnusalt mitmetahuline. Ühel hetkel on ta džentelmen, kes naeratab armsalt ja teeb kutsikakulmusid, kannab viisakaid ülikondi ja õpib naise meeleheaks tantsima. Kui projekt (loe: naine, keda on vaja võrgutada) silmapiiril ei ole, tuleb esile ka tema teine pool - mees, kes ärritub kergesti, kui keegi tema võrgutuspingutusi segama tuleb ja kes sõimab oma tugimeeskonda "kuradi ahvideks", kui juhtub midagi, millega nad arvestanud ei ole. Vanessa Paradis on aga oma spetsiifilise iluga juba äärmiselt võluv. Võib-olla on siin midagi pistmist sellega, et ta esihammaste vahele võiks kasvõi rongi koos 30 vaguniga ära mahutada.

Film saab minult hulga tunnustust ka selle eest, et üks keskseid temaatikaid oli Dirty Dancinguga seotud ning soundtrackil kõlas mitu korda üks mu absoluutseid lemmikuid, Jennifer Warnesi ja Bill Medley lugu The Time of My Life. Arvestades, et neile stseenidele oli lisatud veel omajagu situatsioonimaagiat, siis olin ma lõpuks täielikult müüdud.

Kuigi L'arnacoeur tundub nagu maailma suurim naistekas (eriti pärast Dirty Dancingu reference-i, eks), arvan et see pakub võrdselt vaatamisrõõmu mõlema soo esindajatele. Siit ka esimene võrgutusnõuanne kõigile noormeestele - vii oma neiu Südametemurdjat vaatama! Plusspunktid garanteeritud.

Hinnang: 8/10
Väga naljakas, parimad absurdinaljad.

juuli 02, 2011

Magic Paris II

Autor: | Aeg: juuli 02, 2011 | Lisa kommentaar (0)
http://www.kino.ee/Event/1791/

Eile avanes mul võimalus käia kino Artises Maagiline Pariis II esilinastusel. Tegemist on järjega lühifilmide programmile Maagiline Pariis, mis toodi kinokülastajateni eelmisel suvel. Valik koosneb 8 lühifilmist, millest enamik on valminud aastatel 2008-2010 ja sisaldab nii tõelisi pärle kui ka tahumata teemanteid.




Et toi? (Ja sina?) jutustab vaimuka loo armukadeduse, paranoia ja juhuste võimust. Mida mõtleksid Sina, kui avaldad kellelegi armastust, aga ta ei vasta samaga?

Come Closer (Tule lähemale) räägib Jimmyst, kes on inimmagnet. Kui ta kohtub juhuslikult Lillyga, kes põeb samuti magnamatiiti, tõmbuvad nad nii tugevalt kokku, et neid lahutada ei ole enam võimalik. Seni end kiivalt varjanud ja inimestest eraldanud noored ei näes selles aga mingit traagikat - lõpuks ometi on nad leidnud tõelise läheduse ja armastuse.

Canicule De Cheval (Leitsak) jutustab ootamatust sõprusest kahe mehe vahel, üks abielus, teine poissmees. Kahekesi kõikvõimalikke teemasid arutades jalutavad nad läbi erinevatest maalilistest kohtadest, mis rabavad oma primitiivse iluga.
Auguste: Kas tõesti mitte keegi sinu töölistest ei kutsu sind eesnime pidi?
Pierre: Üks kutsus. Ma abiellusin temaga.


La Belle (Kaunitar) on režissöör Stéphanie de Fenini teine lühifilm sellesuvises valikus (ka Leitsak on tema mõttelend). See jutustab naisest, kes otsib maskiballilt endale kaaslast. Maskide all ei ole aga alati see, mida ootad või loodad seal olevat ning mitte miski ei ole päris see, millena ta algul tundub...

Annabelle (Annabelle) jutustab koomilise loo pruudist, kel on vaja oma pulmapäeval väikesesse maakirikusse jõuda, kuid ta autojuht hüppab alt ära. Leidlik pruut ei anna alla ning on nõus kasvõi läbi tule ja vee minema, et kohale jõuda. Sellega ei oska ta paraku arvestada, et läbi tuleb minna hoopiski mudast, sõnnikust ja paljust muust.

Quatuor (Kvartett) on lühifilm, mis demonstreerib väga ilmekalt, et hullud prantslased on ikka hullud. Kui noormees tahab oma naise kõrvalt ka armukesega vallatleda, kutsub ta appi sõbra, kes aitab tekitada mulje, et nad mängivad muusikat koos. Tegelikkuses on korteriomanik hoopis teise naisega kõrvaltoas ja sõber näeb kurja vaeva, et summutada tegevusi, mis kuidagi ei tohiks õige naise kõrvu kosta.

Une Pute Et Un Poussin (Libu ja tibu) üks kahest peategelasest on maagiline prantsuse lauljatar Yelle, kes kehastab tüdrukut, keda peetakse riietuse tõttu libuks. Teine peategelane on...jalgrattal sõitev tibukostüümis mees. Kui nad kohtuvad hommikukargel tühjal maanteel, saab üsna ruttu selgeks, et selline veider paar peab oma jõud ühendama.

Leave Not A Cloud Behind (Jää siia, kus pilvitu taevas) jutustab inimestest, kes käivad üksteisel unes külas. Ühes unenäos kohtuvad Christopher ja Mariana ning sünnib kaunis armastuslugu poolteadvuse piiril. Kuid kõik ei ole nii lihtne...

Minu jaoks tõusid antud valikust tugevalt esile Et toi?, Annabelle ja Quatuor. Neist viimast hindaksin kõige kõrgemalt. Režissöör Jérome Bonnell on tabanud nii õigeid noote ja lühifilmi väljendusrikkus paneb muigama ka kõige kibestunuma küüniku. Annabelle on fantastiliselt ära häälestanud nii alguse kui ka lõpu ja Et toi? paneb kõik naised (ja ehk ka mõned mehed) mõtlema, kas on äkki nemadki kunagi liiga rutakalt tegutsenud.

Suures plaanis oli filmiprogramm võrdlemisi tore. Tahaks ainult järjekorra üle veidi nuriseda. Päris kindlasti ei oleks ma lõpetanud Leave Not a Cloud Behind-iga, vaid millegi tempokama ja vaimukamaga. Samuti oli minu jaoks 8 filmi järjest veidi liiast, 6 oleks optimaalsem olnud.

Sellegipoolest jättis Maagiline Pariis II sisemusse sellise mõnusa tunde...nagu oleks naeratus kõhus. Teate küll, see emotsioon, mis peaks peale iga hea filmi lõppu olema.

Hinnang: 6.5/10
Kolm lühifilmi on väga meisterlikud, teised so-so.
© Eveli filmiblogi is powered by Blogger | Author: Eveli Pung (evelipung@gmail.com) | Template designed by Josh Peterson